4.3.09

Evelyn Sepp: Allik ja Ansip ühel nõul

Ma ei tea, mis on lahti, aga viimastel kuudel on taas tärganud debatt kokkuhoiust demokraatia arvelt. Kummastavalt näivad siinkohal täitsa ühes parteis olemvat ka sellised targad inimesed nagu Andrus Ansip ja Jaak Allik.

Esimene räägib julgelt sellest, kuidas valimised tuleks viia ühele ajale, sest see hoiaks raha kokku ning teine kolmapäevases Postimehes sellest, kuidas Riigikogu koosseisu peaks vähendama ning viima selle valimisi majortaarseks - 1-mandaadilistesse ringkonadesse, set ka nii hoiaks kokku.

Repliigi korras olgu see lühidalt lahti seletatud, miks nende mõtete omanikud on nn ühe partei mehed, ehk siis tegelikult kõva käe poliitika pooldajad, kuigi nad püüavad seda mõtet kindlasti mingi muu jutuga roositada.

Eesti oludes valimiste ühitamine tähendab sisuliselt seda, et valijatel kaob 4 aastaks ära igasugune järelvalve võimalus. Erakorralisi valimisi kergel käel võimaldada on riskantne ja Eestis neid täna ka üraktiliselt läbi viia pea-aegu võimatu. Seevastu parteidele ja nende kandidaatidele on valimistsüklite mittekattuvus tõetunniks ja usalduse kontrolliks küll.

Ja kui Ansip räägib, et just sellesama valimistüklite kattumatuse tõttu peab kogu aeg kampaaniat tegema ja ei saa üldse sisulist tööd teha, siis palun väga - Krõlovi valmis orkestrist oli ju ka peamine probleem selles, et orkester istus kogu aeg valesti koos, mitte aga mänguoskuses endas ...

Mõni minu parteikaaslane on öelnud, et ideed peab arutama. No las siis arutame, aga mina ei näe selles küll mitte midagi toetamisväärset.

Alliku jutu varjatud iva on aga selles, et vähenev Riigikogu vähendab ka teda valinute proportsionaalset esindatust. Mida tugevam mandaat, seda väiksem on võimalus, et esindatud oleksid väga erinevad huvirühmad.

Küsigem aga - kas Eestiis on mõni inimgrupp ja tema vajadused, mõtteviis üle- või pigem alaesindatud, siis räägime edasi.

1-mandaadilised valimisringkondade mõju oleks Eestile pigem kolgastav, mitte Eesti kui terviku huvide esindamist soosiv ning poliitilne konjukturism saaks veelgi enam hoogu, räägimata sellest, et suured parteid, kellel on suhteliselt tugev organisatsioonline võrgustik võtaksid senisest veelgi enam kohti - proportsionaalselt muidugi...

Eesti demokraatia tervist silmas pidades ei ole see nagu õige koht kokkuhoiuks.

Pealegi veel üks aspekt, miks 101 on parem kui 51 või 71. See on pisut praktiline. RK-s on täna enam-vähem 11 alatist komisjoni ja isegi kui mõned neist kokku panna, jääks neid siiski märkimisväärne hulk. Igas komisjonis on siis seega keskmiselt 9 inimest.

Eesti liitumisega EL, ehk Euroopa muutumisega siseriigi pikenduseks, käib igal nädalal lähetuses tavaliselt vähemalt paarkümmend saadikut ja tegelikut võiks neid isegi Eesti huvides loma silmaringi aienamas käia veelgi rohkem.

Ja ka vähendatud koosseisu juures jääks see vajadus samaks. Küll aga vaadakem, millise kvoorumiga töötaksid Riigikogu komisjonid, mis on vaatamata skepsisest peamised vaidluste ja töötegemise kohad. Mõnel puhul osaleks iganädalaselt selle töös siis ehk vaid paar inimest.

Milliseid arutelusid ja millise laia spektri huvirühmade huvisid ja vajadusi seal siis suudetake kaitsta ja arvesse võtta, jääb minule küll arusaamtauks. Ütleks isegi nii, et üksi iseendaga on päris võimatu vaieldada. Parlament aga just vaidluste pidamise koht ongi, kus peab olema esindatud võimalikult lai hulk eriarvamusi, mitte aga vastupidi!

Nii et siis veelkord -

Allik ja Ansip - näivad mõlemad toetavat nn kõva käe poliitika juurutamnist Eestis, kus parteidel oleks just nimelt suurem
jõud ja kontroll demokraatia struktuuride üle, aga kõrgtema võimu
kandjal endal jällegi väiksem võimalus teostada järjepidevalt oma
usalduskontrolli.


Kas tõesti on Eesti väärt kokkuhoidu demokraatia pealt?

Eriti sellega alustamist demokraatia arvelt!?

Minu meelest väärib Eesti lihtsalt paremat valitsemist. Eesti vajab vahetust!

1 comment:

Jubejuss said...

Tere
Olukorras, kus nii või teisiti pääsevad Riigikokku parteide nimekirjade esinumbrid (mis ei tähenda, et nad ka kõige kirkamad ajud oleks) ja tänu kehtivale süsteemile pääsevad Riigikokku vaid parteilased, ei ole mõtet rääkida valimisrinkondade vähendamisest tulenevast esindatuse vähenemisest. Omakorda, Riigikokku pääsemine läbi "erakonnaredeli" loob olukorra, kus hinnanguliselt 60-80% selle kogu liikmetest võiks vabalt ka lammaste, malenuppude vms asendada. See omakorda tähendab, et pole erilist vahet mitu inimest on komisjonis.
Juhul muidugi kui valimiste tõttu pääseks riigikokku rohkem ajudega inimesi, oleks lood teised. Hetkel istub Riigikogus keegi Evelyn Sepp, kelle mandaat on 565 häält, kui ma oleks keskerakonna toetaja, oleks ma õige kuri.
Näib, et keegi on vist ajud jälle Angeli riidehoidu jätnud...