9.1.08

Evelyn Sepp: Presidenti valis Gruusia, mitte Eesti!

lugu on ilmunud EPL -online arvamusrubriigis 9.jaanuaril 2008.

Gruusia on meie sõber, aga sõpradele ei valetata. Eriti, kui tahetakse neid ka tegelikult aidata. Seega on kriitika minu siseringi-blogis ilmunud tähelepanekute kohta küll teenimatu. Minul on isiklikult üsna ükskõik, kas presidendivalimised võidab üks või teine kandidaat, sest see on grusiinide, mitte eestlaste ega ka ameeriklaste valik. Küll aga ei ole mul ükskõik nendest inimestest, kes selle valikuga edasi peavad elama.

Kuna Gruusias erakorraliselt toimunud presidendivalimiste ümber on tekkinud kummaline kära tasub toimunut vaadata ja analüüsida mitmes osas.

Olukord Gruusias

Erinevalt siin paari viimase aasta jooksul tekkinud muljest, et Gruusia on vääramatult demokraatia teel sammuv riik, kohalik eeskujulik Tiiger, et seal on normaalselt välja arenenud poliitiline süsteem ja institutsioonid, pilt lähivaatlusel nii roosiline ei olnud. Mõneti oli see pettumuseks. Samas aga igati loogiline ja arusaadav. Kust peaks võtma see riik mõne aastaga midagi, mis Euroopas ehk aastasadu kujunenud on, ja siiski sageli lubamatuid tagasilööke annab.

Ei tõstata siinkohal isegi küsimust sellest, kas demokraatia Euroopa moodi on ainuõige ja ainuvõimalik. See on ühe teise pika arutelu teema.

Seetõttu ei ole küsimus mitte demokraatia mõõdupuus, mis võib mõnel juhul ju olla ka kummist, vaid selles, kas soov demokraatia arendamise okkalist rada astuda on siiras, sisemisest äratundmisest ja vajadusest lähtuv, või vaid retoorika.

Ühest vastust anda ei söanda. Loodan parimat, aga samas on sellel pildil ka kõvasti häirivaid toone, mis sügaval sisemisel veendumusel tekkida ei luba.

Seega - poliitiline olukord on Gruusias mitmes mõttes keeruline ja mitte nii väga ühene. Ühelt poolt ei olnud vähemalt kuni nende valimisteni olemas tõsist opositsiooni või isegi tõsise opositsiooni potentsiaaliga poliitilist jõudu, teisalt aga ka mitte võimulolijate mõistmist, milleks on tasakaalustatud institutsioonidega poliitilist süsteemi üldse vaja. Nagu hindab siinne kohalik Gruusia kogukond jääb vahest mulje, et Gruusias töötab ainult Saakashvili. Idamaise kavalusega sõnastatud. Kes muidugi aru saab…

Selle tulemuseks on olukord, kus rahulolematus ükskõik siis millega, kulmineerub tänavatel. Samuti see, et ühe võimupersooni kätte on kogunenud kogu riigi ressurss. Poliitiline-, kohtu- majanduslik-, meediavõim jne. Aga põhjust olla rahulolematu, on seal riigis küllaga. Peale ilusa pealispinna, on sel maal tohutu vaesus.

Kujutada ette kerjavat grusiini, on selle rahva hingeelu tundvail inimestel pea võimatu. Veel võimatum aga tunnistada tõsiasja,
et selline kerjamine ei riiva enam kellegi sündsustunnet ega
uhkust.
Vot mis on juhtunud selle uhke rahvaga viimase 15 aasta jooksul.

Jagan täielikult kolleeg Hannes Rummi hinnangut 7.jaanuari Postimehe arvamusloos, et Eestis on liialt vähe räägitud Gruusia arengu varjukülgedest nagu näiteks demokraatia nõrk areng, õigussüsteemi sõltuvus täitevvõimust või puudulikud sotsiaalreformid.

Pean igati julgeks ka Hannese järgmisi järeldusi, mida ma täielikult jagan. Esiteks, et me peame Gruusia liidritele rõhutama, et nende riik peab järk-järgult fassaadidemokraatiast muutuma tõeliseks demokraatiaks. Ning teiseks, et lisaks peavad Eesti seni Saakashvili-keskseid suhteid Gruusiaga tulevikus tasakaalustama ka kontaktid opositsiooniliidritega.

Probleemid, millest räägivad pea kõik poliitikavaatlejad, v.a. muidugi kamp Eesti poliitikuid, just eelöeldu eiramisest johtuvadki.

Nüüd paar sõna valimistest.

Pean oluliseks mõista seda, et Gruusiale ei vali presidenti mitte Eesti poliitikud, vaid Gruusia rahvas. Seega, olgu see tulemus milline tahes, on see nende, mitte meie president. Seepärast on eriti kummaline siin Eestis selle pärast kraagelda.

Teine oluline moment, millest ei tohiks keegi mööda vaadata, on olukord, mis viis erakorraliste valimisteni ja mis saatis seda kampaaniat.

Valimised ei ole ühel päeval toimuv akt, vaid protsess. Selle protsessi hindamisel, vähemalt objektiivsel hindamisel, ei tohi mööda vaadata ei valimiskampaaniast, mis sisuliselt tagab või ei taga võrdseid võimalusi kandidaatidele ja seeläbi ka valijatele. Ei tohiks mööda vaadata ka meedia sõltumatusest, või selle puudumisest. Loomulikult ka ilmselgetest põhjustest, miks ülitõsised probleemid Gruusias üldse lahvatasid ja millest need räägivad.

Ja selles osas olen ma kriitiline küll. Olukord, kus kogu riigiaparaadi, kus kogu riigieelarve, kus kogu jõuametkondade ressurss justkui spontaanselt on koondatud ühe kandidaadi taha, ei räägi kindlasti mitte selle ühiskonna avatusest ja heast tervisest. Hirmuõhkkonda, ühesõnaga seda, mis tüüpiliselt käib kaasas autoritaarse võimuga, kes on läinud üle taluvuse piiri, oli tunda igal hetkel. Ja oleks tulemus a la 20:80, võiks veel nõustuda väitega, et valimiste protseduuride rikkumine valimistulemust ei mõjutanud. Kuid tänaseks tekkinud olukorras oleks sellega nõustumine ebaaus selle rahva suhtes ja sisult lihtsalt kohatu.

Selles mõttes ei vasta õhkkond ja olukord, kuhu Gruusia valimiseelselt jõudis, kindlasti mitte demokraatlike valimiste eeldusena normaalseks peetavale. Ega selle ajalgi toimunut saa ülimaks demokraatiaks pidada. Ja seega kahjustab see kindlasti ka valimiste legitiimsust.

Jutud opositsiooni tagakiusamisest ja ka füüsilistest piirangutest ja takistustest nende tegevusele ei ole kuulujutud. Need vastavad vähemalt suures osas kahjuks tõele. Sellesse arsenali kuulusid muuhulgas tõesti nii plahvatused opositsioonikandidaatide valimisstaapides, nende meekonnajuhtide kodudes, jõuametkondade füüsilised rünnakud ja vahistamised.

Mingi kõrvalmeki annab ka see, et vist kogu maad katsid vaid ühe kandidaadi majasuurused valimisplakatid. Ringi vurasid ainult ühe kandidaadi plakatitega liinibussid. Küsimus, kas teised siis ei tahtnud või et neil ei olnud selleks raha, oleks õiged, aga tundub, et neil ei olnud lihtsalt midagi osta ja ilmselt neile ei oleks ka müüdud. Kes see ikka tahab sattuda ebasoosingusse, et toetab „vaenlast”?

Mõistagi on selles kõiges nii palju detaile, et neid distantsilt kontrollida ei ole võimalik. Kindlasti ei ole mingit põhjust seda kõike hinnata ka must-valgel skaalal nagu see Eestis sageli kombeks on. Ammugi ei ole süüta ka opositsiooni kandidaadid või nende toetajad. Küll aga vastutab sellise õhkkonna eest siiski üks konkreetne isik, kes ei saa oma vigade eest põgeneda. Ei „lääne” ega „ida” sõprade selja taha.
Valimiste legitiimsust ei taga teatavasti mitte ainult parema ja õige kandidaadi võit valimistel, vaid ka õigesti saavutatud võit.

Nüüd Eesti vaatlejate rollist. Üks mille suhtes eksisid nii Reformi- kui Isamaaliidu poliitikud, oli just nimelt see, et nemad ei käinud Gruusias mitte valimiste legitiimsust tagamas, vaid ühe kandidaadi võitu kindlustamas. Ja täna pole oluline kas selle presidendi nimi on A, B või C. Selles ei ole küsimus. Anda sellises õhustikus ette - juba enne valimispäeva ennast, või ammugi enne valimistulemuste lugemist ja protestide läbi vaatamist, ülikiitvaid kommentaare a la, et Gruusia valimised olid väga demokraatlikud jne. ei ole lihtsalt adekvaatne.

President Ilvese õnnitluskõne Saakashvilile juba pühapäeva hommikul oli samuti hämmastav. Paremal juhul lõpetatakse häälte lugemine alles teisipäeval, valimisprotestide läbivaatamisega läheb veelgi kauem aega ja õnnitleda edukate valimiste või valimisvõidu puhul on põhjust pärast kõigi nende toimingute lõppu. Kui selliseks kiirustamiseks just mingit muud kaalutlust polnud.

Olgu öeldud, et Eesti presidendi kiidukõne ajaks oli loetud vist u 2 % häältest. Olgu öeldud, et 8.jaanuari õhtul, kui mina seda lugu kirjutan, et ole samuti veel kõiki hääli loetud ja proteste läbi vaadatud. Neid on arvatavalt üle 1000. Ehk, et võitjat ei ole. Liiatigi kõigub 1.voorus valimisvõiduks vajalik ülekaal u 1-2 protsendipunkti juures, mis võib teatud juhtudel langeda ka alla vajaliku ja kaasa tuua 2.valimisvooru.

Ja kogu eelnevalt toimunu taustal võin ma opositsiooni käitumisest aru saada, alati ehk mitte küll heaks kiita. Aga küsides endalt, mis oleks nende alternatiiv, jääksin ma vastusega vist hätta.

Nüüd veel põgusalt Eesti hüsteeria juurde.


Eestil puudub tegelikult suhe Gruusiaga.
Eestil on suhe Saakashviliga. Ja selline ühekülgne suhe ei võimalda olla ka kuigi objektiivne, ega aidata kaasa sellele, et Gruusiast saaks taas
usaldusväärne partner oma elanikele. Nii lihtne see ongi.

Mis muul põhjusel võiks saada Gruusia valimisvõitlus mitmeks päevaks Eesti sisepoliitika kõige kuumemaks võitlusteemaks?! Eks ikka vist sel põhjusel, et välispoliitika monopoli ei ole enam võimalik omada ühe partei kontoris. Eesti on ikkagi pluralistlik parlamentaarne riik.

Eesti inimesed oskavad ise lugeda ja oma peaga mõelda, mõistmaks, et sõpradele valetamise ja tõe varjamise asemel kasvõi ebameeldiva tõe välja ütlemine, ei saa kuidagi kahjustada Gruusia huve. See võib lühikeses perspektiivis kahjustada Saakashvili huve. See on küll tõsi.

Aga nagu varem öeldud, minu asi ei ole valida Gruusiale presidenti, vaid tagada selle protsessi legitiimsus selleks vajalike protseduuride jälgimisega. Ja kui peegelpilt ei meeldi, ei maksa sellepärast veel peeglit süüdistada.


Demokraatia ei ole retoorika demokraatiast, vaid
selle väärtuste tegelik kaitse. Ja grusiinid väärivad seda tegelikkuses,
mitte illusiooni demokraatiast.





No comments: