29.10.07

Evelyn Sepp: Eestil on ees rasked valikud




Kõigepealt õnne Türgi rahvale Vabariigi aastapäeva puhul. 29.oktoober 1923 tähstab nimelt selle riigi sündi Vabariigina. Õnne ja rahu vajab see rahvas hetkel kõige enam. Siiras lugupidamine kõigile neile, kes on otsustanud siin maailmas oma saatust ise kujundada, mitte aga leppinud vaid mängukanni rolliga.

Ajalugu on ennegi teinud kummalisi kannapöördeid, kuid nii veidraid arenguid vähemalt hiljutisest ajast kui hetkel Türgiga seondub, ei mäletagi. Pea paari nädala jooksul on rahvusvaheline uudistevoo ajupesu teinud oma töö ja ühtäkki tundub, et mitte USA ei ole see, kes Iraagis kõik algusest peale kihva keeras, vaid leitud on hoopis uus süüdlane – Türgi.

Türgi on kuvandatud uueks vaenlaseks USA asemel, kelle süüks saab panna nii kõrgenenud naftahinna, Iraagi okupatsioonivägede tugibaasi - Põhja-Iraagi - stabiilsuse kõigutamise, inimõiguste rikkumise küsimuse igal võimalikul kummalisel kujul jpm.. Ja-jah, muidugi on kurdi terroristide ründamine ohuks selle Iraagi osa “demokraatiale”, aga mitte neile naftamiljonitele, mida sealt pumbatakse....

Ja-jah, muidugi saab ka Eesti nüüd õigustada oma väekontingendi jätmist Iraaki – abiks USA-le, ainukesele riigile, kes veel sealset “demokraatiat” kaitseb või edendab.

Kuid Türgi seisab selle silmakrijalikkuse turbulentsi keskmes tõeliselt hamletliku valiku ees. Olla tähendab siinkohal oma riigi ja rahva julgeoleku kaitsmist ja “mitte olla või surra” Bushi administratsioonile järele andmist. Olgu, loomulikult on pilt tegelikkuses veel palju-palju keerulisem.

On ilmselge, et Washingtoni strateegidel on korraga tules mitu relva. Ja nii nagu Läti sai hiljuti liigse iseseisvuse eest USA saadiku suu läbi ohtralt piitsa, saab seda praegu ka Türgi. Küll Senati väliskomisjoni vahendusel, küll muude “sõprade” abiga üle maailma.

Mis aga on siinkohal veel oluline. Pelgalt kolm momenti. Lahus tuleb hoida kurdi ja Kurti Tööopartei küsimus. Vaatamata üpris osavale retoorikale, on need siiski väga erinevad asjad. Teiseks USA enda vägagi vastuoluline roll nn kurdi probleemi tootmisel. Ühelt poolt on nendega asustatud Põhja-Iraak pea ainuke piirkond, mida oluliste mööndustega saab näidata kui Iraagi sõja edulugu, teisalt aga silmapaistev flirt Kurdi Tööparteiga, kelle on terroristlikuks organisatsiooniks kuulutanud nii ÜRO kui ka EL. Samal ajal tõusetub aeg ajalt ikka küsimus, et kes neid küll rahaliselt ja seejrärel ka relvastuse hankimisel toetab? Vastuseid ei ole vaja seejuures kaugelt otsida... Ning kolmandaks – kellele on kasulik sisemiste vastuolude ja rahutuste rütmis tuksuv Türgi ise? Lühiajalises plaanis ehk mõnele suuremale Euroopa riigile. Võimaldaks see ju teadmata ajaks blokkida Türig liitumisläbirääkimised ja seeläbi oma siseriiklikke probleeme või sisepoliitilisi nõudmisi vaigistada. Kahtlemata ka USA praegusele administratsioonile, kelle jaoks see avaks uksed õigustamaks Iraagi misiiooni jätkamise vajadust ning põhjust Iraagi administratsiooni lõo otsas hoidmist jätkata.

Lisaks veel üks võitja - äärmuslikult meelestatud islamistlikud rezhiimid ja rühmitused üle maailma. Nemad aga tegutsevad reaalpoliitikas sageli nagu tüüpilised väljapressijad või palgasõdurid.. USA ja ka Venemaa on neile aju jooksul võidu relvi ostnud, mida need siis omakorda ikka ja jälle ka nende endi vastu on pööranud ...


Rahu, isegi halba rahu, mis vähendaks USA mõjujõudu selliste konfliktide reguleerimisel, vajab USA selles piirkonnas kõige vähem.
Tema valikud, ja praeguse seisuga ka Eesti valikuks, on pigem halb
sõda.


Euroopale tervikuna tähendab see aga taas tõsise liitlase kaotamist nii terrorismivastases tegelikus võitluses ehk siis selle ennetamises kui ka islamistlike äärmusmeeleolude kasvu . Kas sellest kõigest saab taas läbi kukkunud õppetund Euuropale, veel, ei tea. Märgid aga näitavad pigem küll.

Milline näeb välja nõrk Euroopa Liit? Eks ikka selline, kus igaühel on mõned halvastilõhnavad luukered kapis ja demokraatlikud väärtused piirduvad vaid oma kodanikkonna või territoriaalse retoorikaga. Ja ühiselt toime pandud kureteod sunnivad koos ka vaikima.

Seega oleks tõeliselt kahju või lausa kahjulik, kui Eesti taaskord läheks kaasa Bushi moraalitu strageegiaga ning jätaks kasutama võimaluse liita Euroopa Iraagi ja Türgi küsimuses tõsiseks välispoliitiliseks jõuks maailmakaardil... Selliseks, kellel on ühisena ka tegelikku mõjujõudu.



Türgi vajab selles kriisis kaugele nägevaid tõelisi sõpru sama palju, kui meie vajame tugevat ja ühist Euroopat.

Seda aga õõnsate üleskutsetega kannatlikkusele enam ei saavuta. Vaja on käituda oma sõnade kohaselt, mitte aga suurriikide tegude järgi.

23.10.07

Evelyn Sepp: tähelepanu, ja mitte sammugi tagasi!

Esmaspäevane Postimees üllatas kirjatükiga, mis täidab ilmselt kõik lahtrid kultuuritu, kitsarinnalise ja harimatu inimese teadvuses. Nimelt andis üks autoajakirjanik selle kvaliteetlehe kaante vahel teada, milline on kogu Türgi riik ja millised rahva kombed. Ja kui tsivilseeritud või mahajäänud see maa on ning kui palju kultuuri neid meist, Eestist, eraldab. Temal polnud selleks vaja isegi eriti aega kulutada. Kõigest paari päevaga sai selgeks kogu asi ja üldistusi tuli nagu oavarrest, iseäranis kõrgelennuline oli aga kirjatüki stiil. Jutumärkides.


Kuid nagu ajalehtede online-kommentaariumidest näha võib, andis eesti lugeja sellisele rumalale lahmimisele kiire ja hävita hinnangu. Julgen arvata ka põhjust – see oli eelkõige alandav Eesti enda lugejale. Põhjusel, et see riivab meie endi põhiväärtusi ja väärikust. On meil ka selline vanasõna, mis ütleb, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.


Mõelgem siis järele. Nagu Eestis ei oleks prügikasti või muidu pesemata inimesi. Nagu Eestis ei oleks külasid, mis kanalisatsiooni võlusid omal nahal küll tunda pole saanud jne. Mida me aga tunneksime ise siin, kui keegi võtaks Balti Jaama joodikutest arvata, et see ongi Eesti ja kõik eestlased on sellised?!


Polegi siin midagi rohkem kommenteerida, kui tänada kõiki Eesti-Türgi parlamendirühma kolleege, kes võtsid vaevaks anda sellele loole selge hinnangu. Tänu ja tunnustamist väärivad ka need kriitilise meele ja ergu sotsiaalse närviga lehelugejad, kelle ühemõtteline hinnang pani paika ka hea tava nivoo, millest tulevikus lähtuda. Tark ei kipu oma tõdedega teise kloostrisse laiama.

Peamine – asi pole selles, et asjakohane kriitika oleks soovitamu. Ei. Seda tuleb ka teha. Aga see peab olema põhjendatud ja sellises vormis, mis ei solva ega alanda ütlejat ennast või adressaati.


Türgi ei pea kõigile meeldima. Türgi võib paljude
arvates olla kõlbmatu astumaks Euroopa Liitu, kuid iga tema kodanik väärib samasugust lugupidamist nagu igaüks meist siin.

See on väärtus, mille kaitsmise suhtes me endale mööndusi teha ei tohiks.
Ja pealegi, alati tasub süveneda põhjalikumalt teise maa ajalukku ja kultuuri ning mitte lahmida. Julgen väita, et Eestil on Türgilt ikka väga palju õppida.

Loe parlamendirühma avaldust siit.

18.10.07

Evelyn Sepp: the way of young masters


Tänasest pühapäevani näeb Saku Suurhallis noori jumalaid. Taekwon-do Euroopa Meistrivõistslusi võõrustab seekord Tallinn. Igatahes on tegemist stiilse kahevõitlusega, mitte nagu ...

Miks ma sellest kirjutan? Esiteks sellepärast, et see on põnev. Teiseks sellepärast, et omadele kaasa elada. Eesti sportlased on muide vägagi edukad sellel spordialal. Ning kolmandaks, las Kultuuriministeerium mõtleb veel paar aastat, kuidas mõni mees oma ametipositsiooni isikliku asja ajamiseks veel nõmedamalt ära saab kasutada ...

Igatahes tasub vähemasti laupäeva õhtul idamaade võitluskunstide ja kultuuri huvilistel sammud Saku Suurhalli seada ja midagi tasub ehk ka ette lugeda ja uurida.




Muide, eesti tüdrukud, taekwon do-d
harrastavad ka naised! Ja asi ei näe üldse halb välja:)

9.10.07

Evelyn Sepp: jätame lapsed poliitikast kõrvale

Iga Eestis sündinud laps, kes omandab kodakonduse
sünniga, on ka parim integratsioonimotivaator toma
vanematele.


Niikaua kui valitsuspoliitikud murravad pead ja piike selle üle, kes on nõmedaim Euroopa poliitik ja suurem venemeelne, peab keegi ajama ka Eesti asja.

Olgu selleks kasvõi kodakondsuseta laste probleemi lahendamine. Mõistetavalt on just lapsed see sihtrühm, kelle arvelt selliste inimeste hulk Eestis peamiselt suureneb. Aga miks lasta sel siis vohada ja ise endale riigina probleeme taastoota? Samuti on just lapsed see peamine sihtrühm, kelle arvel suureneb ka Eesti kodanike arv.

Liiatigi, kui Eesti ise on võtnud endale juba 1996.aastal ÜRO laste õiguste konventsiooni ratifitseeriisega hulga kohustusi ja põhimõtteid, mida täita ja järgida.

Teisipäeval jõudis Riigikogu menetlusse vastav eelnõu, mille kohaselt omandaks Eesti kodakonduse sünniga ka need lapsed, kelle vanemad elavad Eestis alalise elamisloa alusel, kuid ei oma Eesti kodakondsust.

ÜRO Laste õiguste konventsioon seab nimelt laste kodakondsuse küsimustes esmatähtsale kohale just laste huvid. Seega võrdse positsiooni tagamise kõigile Eesti lastele.

Eestile on oluline iga laps. Eestile on oluline iga kodanik. Eestile on oluline ka iga rahulolev lapsevanem, kes on saanud riigipoolse kinnituse, et tema laps on Eesti riigi jaoks oodatud. Näidakem seda siis ka tegudes, mitte ainult öönsaks jäävates sõnades!.

4.10.07

Evelyn Sepp: suurepärane uudis!



KUNST & KULTUUR

„Mis kultuuripoliitikast me õieti räägime, kui riik kultuuri pealt liigkasu teenib? Alandame teatri-, kontserdi- muuseumi- jne pileteile kehtiva käibemaksu ühtse 5%-ni.”


Allikas: siinkirjutaja valimislubadus 2007.a. parlamendivalimistel

Sotsist rahandusministri Ivari Padari selgesõnaline lubadus toetada kultuuriürituste 5% madalat ühtlast käibemaksumäära on suurepärane uudis. Mõnikord näib, et õiglus on maailmas ikkagi olemas.

Igatahes on ta esimene rahandusminister, kelle arvates soodustab see kultuuritarbimist ja kultuurielamuste ühtlasemat kättesaadavust Ilmselt saab aga seevastu reformierakondlasest kultuuriministrist Laine Jänesest esimene kultuuriminister, kes seda ideed ei saa toetada.

Seda küllap vaatamata sellele, et tema parteilised ja mitteparteilised eelkäijad Signe Kivi, Urmas Paet ja Raivo Palmaru toetasid sama mõtet – ühtlast 5% käibemaksumäära eurodirektiivis lubatud nn kultuuritoodetele - kompromissitult.

Reformierakond jääb ette, kultuur pudenegu pilbasteks.

Riigikohtu hiljutine otsus oli samuti nii ühemõtteline – senine kord on põhiseadusevastane ja kuulub muutmisele. Ainult BNS-i valvetoimetaja ja PM suutsid sellest aru saada eriti kummastavalt. Umbes nii, nagu oleks Riigikohus keelanud madalat maksumäära kehtestada ja nimetanud seda põhiseaduse vastaseks. On-on veel ruumi kasvamiseks noortel ajakirjanikel.

Kujutan aga juba ette ka kolleegide Atoneni ja Ligi pröökamist koalitsioonikaaslase aadressil ja süüdistusi, kuidas ka Padar hakkab toetama joomapidude madalat maksutamist vmt. Aga las nad klaarivad seda omavahel.

Olgu selle salapuskari või Õllesummeriga kuidas on. Kultruuriettevõtjad, kes moodustavad üpris olulise majandushoova ka turisimsekrori jaoks, väärivad aga tarka ja konkurentsis püsimiuseks lubatavat madalat ühtlast maksumäära küll.



Ja pole vaja loll-ivani kombel hakata siin leiutama, mis
taktimõõdust alates kultuur on kultuur. See on viljatu töö ja
toob ainult uusi põhiseaduslikike vaidlusi!




Igatahes saab see kangelaslik rahandusminister küll suurima opositsioonpartei kindlale toetusele loota ja hääled normaalse 5% käibemaksueelnõu toetamiseks on sotsidel keskerakonna näol riigikogus olemas.

p.s. Pean isekeskis väikest arvestust, mitu põhiseaduslikku vaidlust ma võitnud olen. No lihtsalt põhjusel, et saada teatud tagasisidet oma professionaalsele kompetentsile. Viimase aasta jooksul on seisuks 4:0 minu kasuks. Päris hea tulemus, eks ole!